Meie viienda lapse sünd

22 Detsember 2011

Olgu öeldud, et esimese nelja lapse sündi kogesin ma läbi suure valu ja kannatuse. Hetk, mil soe ja siidine laps esimest korda mu kätele sai, oli aga nii imeline, et lunastas iga kord mu kannatused. Siiski olin jõudnud arvamusele, et mulle pole lihtsalt antud valu ja vaevata oma lapsi ilmale tuua.

Ootus

Viimasest kõige raskemast sünnitusest oli möödunud veidi üle aasta, kui uus laps oma tulemisest meile teada andis.Kõige esimesena märkasid seda hoopiski meie lapsed, kes ühel päeval vaheldumisi mulle tita tulekust rääkima hakkasid. Huvitav, huvitav, kust see tita peaks tulema?! Vaid paar päeva hiljem tundsin selgesti, et mu keha hoiab eneses uut elu.

Kes ta on ja kust ta tuleb? Taaskord sain täidetud imepärase õrna valgusega, millega last ootavat ema õnnistatakse. Ühel vaiksel päeval ärkasin uinakust ja tajusin väga selgelt, et minu üsas on tütar ja tema nimi on Shara Katriin.

Teadsin, et kui soovin oma lapsele pehmet sündi, siis on aeg endaga tööle hakata. Ühe armsa inimese abiga käisin valgustavatel siserännakutel, mediteerisin ja lugesin.

Kutsusin rakumälust oma teadvusesse sünnitustel kogetud valu ja püüdsin temaga sõbraks saada. Teadsin, et ei suuda temast enam jagu saada, seega oli ainult üks võimalus- valu vastu võtta. Otsisin valu, et temaga leppida. Surusin jääkuubikud pihkudesse ja ootasin kuni külm muutus teravaks, tuimaks ja söövitavaks tundeks. Katsetasin, kuidas ma neid aistinguid eri olukordades tajun. Mõeldes valust, see aisting muutuski valuks, nii väljakannatamatuks, et jäätükid kukkusid mu käest. Viies oma meele päikselisse metsasallu ja keskendudes rahule, tundsin pihkudes vaid kerget kirvendust.

Minu ümber olid väga toetavad inimesed. Ma tean, kui väga nad soovisid mulle ilusat sünnitust. Tajusin toetust kõiges, puudes ja majades ning isegi lumehangedes. Taevas tõusis kõrgemale, õhk sai selgemaks ja lumi oma valguses oli nii kutsuv. Ühel päeval loobusin oma väljapeetusest ja kahmasin käpikutega lume järele, surusin näo lumme ja haukasin sellest suutäie. Oi, milline krudisev, värske ja jõuduandev maik sellel oli. Sellest hetkest alates ei tundnud ma enam piinlikust lumesöömisest või jääpurikate limpsimisest. Öösiti, kui und polnud, läksin paljajalu õuele, surusin varbad pehmesse lumme, kahlasin endale lund peale ja pähe ning võtsin sellest suure suutäie. Alati täitis see mind mingi seletamatu jõu ja selgusega ning unelgi oli ruumi tulla.

Raseduse lõpus langes mu hemoglobiin aga nii madalale, et ei jõudnud enam perele pannkookegi küpsetada. Ei aidanud ei nõges ega homöopaatia. Võtsin punase liha ja veini uuesti oma menüüsse, aga ei miskit. Proovisin isegi taimset rauaeliksiiri. Perearst, kes mulle analüüse vahendas, oli väga häiritud ja ega ma ise ka enam väga rahulik ei olnud. Hemoglobiin oli 72. Keskendusin iga päev vähemalt kahel korral oma kehale. Hommikul peale ärkamist ja õhtul enne uinumist. Äratasin mälusoppidest tunde, kuidas oli oma kehas olla kui olin 20 aastane. Püüdsin selle tunde taastada nii täpselt kui võimalik ja hõljusin selles oma 5-10minutit. See mõjus hästi mu kehale ja mu olemisele. Õppisin seda tehnikat Mai Väljataga raamatust "Loomine". Ja see töötas. Veidi enne sünnitust oli hemoglobiin ligi 90.

Sünd

Jõudis kätte neljapäev 8.aprill.Tundsin end täiesti tervena, väga reipana ja üldse mitte viimasel piiril rasedana. Arvasin, et aega on veel küll. Käisin hommikust alates pidevalt pissil ja tajusin, et laps on väga madalale laskunud. Üks pikk ja mõnus tuhu andis mulle teada, et lapse sünd ei ole enam kaugel. Henrik pidi järgmisel päeval õppustele minema ja ma ütlesin talle, et kui tagasi tuled, paneme basseini üles. Öösel aga läksid tuhud tihedamaks ja jäid 6-10min. vahedega käima. Pidasime paremaks, et ta jääb siiski koju.

Järgmisel päeval muutusid tuhud tugevamaks, aga mitte tihedamaks. Õhtul helistasin oma toetajatele ning nad pakkusid, et tulevad ja on koos minuga. Mulle see sobis, sest arvasin, et sünnitan öö jooksul ära. Ehkki kusagil sisimas tahtsin seekord päevavalguses sünnitada. Kui nad hilisõhtul kohale jõudsid, kadusid mul tuhud sootuks ära. Ei kippu ega kõppu. Mu armsad külalised lobisesid muretult ja rõõmsalt. Aga mina tundsin end kohmetult, sest ajasin nad vastu ööd kodunt välja. Läksin vahepeal magamistuppa ja pugesin Henrikule kaissu. Kohe algasid tuhud uuesti. Kui nad olid teatud hoo sisse saanud, tõusin ja läksin külaliste juurde. Jälle kadusid tuhud ära. Öösel otsustasime, et üks toetaja läheb koju oma last imetama. Teine aga viskas meie juures pikali, et veidi magada. Mina pugesin rahus südamega taas mehe kaissu ja sain jälle oma tuhudest mõnu tunda. Iga tuhu vahepeal magasin sügavat ja kosutavat und. Tuhu ajal aga hingasin sügavalt ja pikalt sisse. Suunasin õhu kõhtu , tundes, kuidas see pehmeneb ja avardub. Väljahingamisel kujustasin, kuidas õhk minus valgub laiali ja valu hajub. See oli nii tõhus, et iga tuhu lõppedes vajusin momentaalselt sügavasse unne.

Saabuval hommikul olin nii puhanud ja reibas, et palusin mehel oma toetaja koju viia ja lubasin uuesti helistada, kui vaja. Tuhude vahe oli endiselt 6-10min. Päeval läksime lastega jalutama. Ilm oli soe ning päikeseline. Igas hoovis askeldasid inimesed nagu sipelgad. Näis olevat üks reibas ja tegus laupäev. Kõndisin hoovide vahel ja tundsin suurt mõnu, et ma sünnitan, ehkki need inimesed ümberringi ei aima kõige vähimatki. Iga tuhu ajal seisatasin ja tegin kehale juba tuttavat hingamist. Kinnitasin endale, et mu keha saab suurepäraselt sünnitamisega hakkama ja laps tuleb siis kui tuleb, kulugu selleks või nädal. Õhtul käsin kergelt saunas. Saatsin oma toetajale sõnumi, et kõik on endiselt ja ma helistan, kui asi tormiliseks peaks minema. Tema vastus andis palju kindlust. "Kuni sina jaksad, ootame rahulikult.". Tuli öö. Mulle juba tuttava rütmiga.

Pühapäeva hommikul olin reibas ja heas tujus. Kella 10 paiku kadusid tuhud ära ja maad võttis vaikus. Kulus 5 tundi. Siis agasid tuhud uue hooga, tihedalt ja järjest tugevamalt. Õhtul helistasin oma toetajale ja palusin tal ööseks meile tulla. Kui ta jõudis, palusin avatust vaadata. Vajasin tol hetkel seda teadmist, et kohandada end edasisele. Avatus oli 7cm ja emakakael väga õhuke. Toetaja ütles, et nüüd ei takista enam miski, laps võiks kohe sündida kui soovib. Tuhud olid mõnusad. Hingasin neid kinnisilmi ja vaikselt- nii oli kergem keskenduda. Sel ööl ma enam pikali ei läinud. Puhkasin pallil istudes ja end vaikselt õõtsutades. Iga hingamise kujutasin end alt pehmeks vajuvat. Tuhude vahel käisin WC-s või tukkusin pea laua peal.

Jõudis kätte esmaspäeva 12.aprilli hommik. Õues läks valgeks ja lapsed ärkasid, et kooli minna. Läksin vanni ja olin mõnda aega vees. Tuhud jäid vähemaks ja mul hakkas külm. Tulin välja. Tuhud muutusid taas tugevamaks. Mul tekkis tungiv vajadus ringi liikuda ja tuhu ajal puusad rippu lasta. Otsisin võimalusi. Kord rippusin raamaturiiuli najal, siis ukse najal, vahel külmkapi najal.

Henrik pidi lennuki vastu minema ja me kutsusime ka teise toetaja meile. Tegin juba häält. Tundsin suurt kergendust, kui toetaja tuhu ajal mu puusadele surus. Kella 2 paiku jõudis ka teine toetaja. Mäletan tema sõnu, et ta kuuleb juba pressi häält. Ütlesin, et läheb veel aega. Ta sidus pika kandelina üle ukse ja nii tekkis mulle hea rippumise koht. Kella nelja ajal jõudis ka Henrik tagasi koju. Lapsed tulid koolist. Mina läksin vanni. Mõne tuhu ajal tundsin juba pressi tunnet, aga see jäi kuidagi lühikeseks ja pooleli.

Tuhude ajal lõi reite sisekülgedele terav ja lõikav valu, mis oli nii äkiline, et mul oli raske lõdvestuda. See tekitas lisapinge ja hakkas mulle närvidele. Võtsin homöopaatilist Bellis Berennist, aga see aitas vaid 1-2 tuhu, siis tuli valu tagasi. Katsusin ja tundsin lapse pead looteveekotis umbes ¾ sõrme kaugusel. Tuhu ajal liikus pea veidi edasi, aga tõmbas siis jälle tagasi. Selline olukord jätkus mitu tundi. Hakkasin pabistama, et äkki ei ole lapsega kõik korras. Palusin oma mure peale Arsenicumi.

Korraga mõtlesin, et mida ma siin munen, sünnitan parem ära. Järgmise valu ajal lõi reide selline sähvatus, et vandusin sarvilist. Ma tahtsin sünnitada, aga jalg segas – no kas ei aja vihale. Mõlemad toetajad vajutasid tuhu ajal puusadele, aga mulle tundus, et see ei olnud sünkroonis ja ei toonud enam leevendust. Raske oli lõdvestuda. Palusin Henrikut, et ta tuleks mu selja taha, asetasin ta käed oma puusanukkidele ja palusin tuhu ajal tugevalt vajutada. Ise olin vees käpuli. Tuli tuhu ja korraga oli lapse pea kroonimas. Hoidsin kätt alla ja tundsin selgesti tema pead oma peopesa vastas. See oli vägevaim hetk, mida mäletan. Olla nii avatud, et lapse pea ei ole veel sündinud, aga samas on mu peopesal. Ta oli veel viimast hetke mu sees ja ma talletasin selle hetke oma mällu. Toetaja vaatas mulle sama suurte silmadega otsa nagu mina teda vaatasin. Mu suu oli imestusest pärani. Olin üleni avatud, nii alt kui ülalt. See oli müstiline ja imeline samaaegselt. Ma ei tundud ei venitust ega valu. Tulerõngas oli lihtsalt rõngas, ilma tuleta. Tegelikkuses toimus see kõik ühe ja sama tuhu ajal. Sama tuhuga väljus pea - plumps.

Olin joovastuses. Naersin ja nutsin segiläbi. Katsusin seda imelist peakest, mis lootekotis minust väljas oli. Sõrmed leidsid pehmed kõrvakesed. Milline täiuslikkus. Siis tundsin kuidas laps end minu sees keeras, tuli uus tuhu ja ülejäänud keha libises välja. Olin õnnest päris segi. Ei suutnud enam oodata. Võtsin ta veest välja ja sülle. Laps vaatas mulle oma kristallselgete silmadega otsa ja ma adusin, et nendes silmades on korraga kogu maailm. Mul oli raske mõista, kuidas saab selline täiuslikkus sündida minust enesest.

Platsenta tuli 30 minuti pärast. Aeg-ajalt tundsin kuuma verd endast väljumas. Tulin vannist välja ja heitsin põrandale pikali. Hingamine muutus raskeks. Tõmbasin endasse õhku, aga see oli nagu hapnikuta. Ümbritsev maailma hakkas eemalduma ning tundsin tohutut kurbust, et tita kadus koos sellega. Justkui oleks ma kusagile kaasa kantud, ära sellest imest, mis mind ümbritses. Keskendusin hingamisele. Siis meenus jää. Olin pannud igaks juhuks suure hulga jääkuubikukotte sügavkülma. Seda ma nüüd vajasingi. Üks jääkott läks kohe kõhule. Teise surusin endale vastu nägu ja tundsin, kuidas külm ja niiske muutusid värskeks hapnikuks. Hakkasin tagasi tulema, hingamine muutus taas võimalikuks ja ma rahunesin. Suures kergenduses vajusin unne. Kui ärkasin, oli möödunud kõigest 10 minutit. Mu pea oli klaar ja pilt selge. Verejooks lakanud. Pääsesin uuesti oma imelisse ellu.

Pugesin voodisse. Minu kaisus lebas sügavpuhas hing. Ainuüksi tema silmadesse vaatamine tõstis mind kõrgustesse, kus ma varem polnud olnud.

Kõik oli täiuslik ja joovastav. Ma ei vahetaks hetkegi sellest sünnitusest, iga tuhu selles oli nauditav ja iga silmapilk lummav.

Aitäh mu armsad lapsed ja Henrik, Reet ja Kristel, Ingrid ja Elery.

Aitäh Shara Katriin.

Aitäh. Aitäh. Aitäh.